Sanitaarkeraamika võib tunduda tavaline, alates elegantsetest kraanikaussidest kuni vannitoa mitmekesise kujuga tualettruumideni, kuid tegelikult on see keerukas käsitöö, mis ühendab füüsika, keemia ja mehaanilised protsessid. Kvalifitseeritud sanitaarkeraamikatoode peab läbima erinevate protseduuride käigus mitu rafineerimisvooru; isegi väike kõrvalekalle mis tahes lülis võib muuta kõik eelnevad jõupingutused asjatuks. See aeg-austatud, kuid kaasaegne käsitöö on alati määratlenud elukvaliteedimillimeetri{0}}taseme täpsus.
(Sanitaarkeraamika tootmisprotsessi skemaatiline diagramm)
Sanitaarkeraamika "geenid" peituvad selle tooraines. Räni-alumiiniumist savid, mille põhikomponentidena on kaoliini, kvartsi ja päevakivi, koos abimaterjalidega, nagu talk ja metallioksiidid, moodustavad sanitaartehnikatoodete põhitekstuuri. Toores "savi" muutmine kasutatavaks "mudaks" nõuab aga rea takistuste ületamist: esiteks kontrollimine, sõelumine ja pesemine lisandite eemaldamiseks; seejärel purustamine, sõelumine ja raua eemaldamine osakeste suuruse täpsustamiseks; lõpuks veetustamine, vanandamine ja sõtkumine, et tagada muda niiskusesisaldus ja sitkus vastavus vormimisstandarditele.
Iidsetel aegadel põhines muda ettevalmistamine loomade jõul ja käsitsitööl, mis oli töömahukas ja ebatõhus. Tänapäeval töötlevad seadmed, nagu purustid ja kuulveskid, toorainet kolmeks vormiks-saviribadeks, suspensiooniks ja pulbriks-, millest igaüks on kohandatud erinevate vormimistehnikate jaoks ja mida hoitakse tootmisvajaduste jaoks ooterežiimis.
Kui tooraine on sanitaarkeraamika "liha ja veri", siis hallitusseened on nende "skelett". Traditsioonilises meisterdamises kasutatakse peamiselt kipsvorme: esiteks valmistatakse kujundusjooniste järgi toote prototüüp, mida tuntakse meistervormina; seejärel jagatakse ja reprodutseeritakse massiliseks kasutamiseks mõeldud tootmisvormideks, mida nimetatakse ka isas- ja emasvormideks. Rullvormimise teel toodetud lamedad sanitaartehnikatooted on vormitud isas- ja emasvormide ning rullpeade koostööl; libiseval valamisel valmistatud kompleksne sanitaartehnika on moodustatud mitme vormitüki kokkupanemisel. Kvaliteetsed-kipsvormid on ülima täpsusega, mistõttu pole vaja isegi vormitud savist toorikute kärpimist. Kaasaegne survevormimistehnoloogia on kasutusele võtnud poleeritud terasvormid, parandades veelgi toodete ühtlust.
Mudast tühjaks muutumine on "vormimise" kunst. Muistsed käsitöölised kujundasid sanitaartehnikat pigistades, rataste{1}}viskamise ja käsitsi viskamise teel. Tänapäeval on mehaanilised protsessid, nagu rullvormimine, libisemine ja survevormimine, võimaldanud masstootmist. Sellegipoolest säilitavad käsitsi viskamine ja voolimine tipptasemel -tellimusel valmistatud-toodetes oma kunstilise soojuse.
Vormitud savist toorikuid otse ahju ei saadeta; need läbivad "viimistlusprotsessid", sealhulgas liimimine, trimmimine ja klaasimine. Kärpimine eemaldab liigse savi ja silub servad, -kvaliteet-keraamika nõuab isegi märgvibratsiooniga poleerimist. Väikesed kohandused enne klaasimist määravad otseselt toote lõpliku läike ja tekstuuri.
Pärast kuivatamist kaetakse savi toorikud "glasuuri" kihiga. Glasuurimismeetodid on olenevalt tootetüübist erinevad: pintseldamine, kastmine ja valamine sobivad väikeste-partiide või erikujuliste -kujuliste toodete jaoks, samas kui pihustamine on eelistatud suuremahulise-tootmise jaoks. Kui toorikud on eel-põletatud (protsess, mis muudab need mitteimavaks), kasutatakse ühtlase glasuurikihi tagamiseks kuumutatud pihustamist. See on protsess, kus"väike viga toob kaasa tohutu lahknevuse": liiga paks glasuurikiht põhjustab tilkumist, liiga õhuke aga paljastab tooriku, muutes toote juba kerge veaga defektseks.
Põletamine on sanitaarkeraamika jaoks -täiemaks saamise-tseremoonia. Leegi, temperatuuri ja atmosfääri muutused vallandavad ahjus füüsikalisi ja keemilisi reaktsioone, mis lõpuks paagutavad savitoorikud portselaniks. Sõltuvalt piirkondlikest tingimustest ja kütuseliikidest toimub põletamine kahes atmosfääris: oksüdeerivas leegis (piisava hapnikuga) ja redutseerivas leegis (ebapiisava hapnikusisaldusega). Iga -ahju laadimise, põletamise ja mahalaadimise samm- paneb meistri kogemused proovile. Ahjulaadurid olid iidsetel aegadel ahjutehase hinnatuimate töötajate hulgas.
Kui portselan on ahjust välja võetud, toimib lõplik pakkimisprotsess nii akvaliteedikontrolli kontrollpunktja akaitsekilp. Töötajad valivad iga valmistoote ükshaaval enne nende pakkimist ja pakkimist, tagades, et need kümneid protseduure läbinud sanitaartehnikatükid jõuavad laitmatus korras inimeste elunurkadesse.
Savist sanitaartehnikani on sanitaarkeraamika valmistamine nagu täpne "teatejooks", kus iga samm toetub eelmise pingutustele. Moodsa kõrgtehnoloogilise tootmise toel on rangelt ära hoitud isegi nii väikesed vead kui üks osa miljonist. Nende vannitoa esmatarbekaupade puhtus ja rafineeritus on parim tunnistus suurepärasest viimistletud oskusest ja pühendunud leidlikkusest.
