Käisin täna töökojas ringi ja peatusin, et vestelda näost{0}}näkku-naissoost töötajaga.
Ta on libisemisvalu tootmisliinil. Ta on pärit Kirde-Hiinast ja on olnud Tangshanis üle seitsme aasta. Ta on riietatud kahvatusinisesse särki ja hallidesse pükstesse ning juuksed on kenasti pähe keerdunud. Suurte säravate silmadega näib ta olevat alla neljakümne. Osav ja suurte kogemustega ta tõstab keraamilisi tualetipotte oma sihvakast raamist hoolimata vaevata. Kui asetate need kõik täpselt -liiga lähedale, blokeeriks vahekäigu, liiga kaugel oleks ruumiraiskamine. Tema liigutused on sujuvad ja sujuvad. Pärast tualettruumi asetamist võtab ta pehme lapi, et pinda hoolikalt puudutada ja pühkida. Tema nägu, mis särab kas töökoja niiskusest või higihelmestest, kiirgab tervet punakat sära, mis näeb välja armas.
Küsisin temalt, mis kell ta hommikul tööd alustas. "Ma jõudsin siia kell kuus," vastas naine, tõstis pilgu ja naeratas mulle. "Ja ma lõpetan kella kaheks pärastlõunal. See on üsna raske töö, aga ma olen iga päev pärast vahetuse lõppu üle kuu-mu kaks last on mu kodulinnast siia kolinud ja käivad nüüd kohalikus koolis. Juba ainuüksi nende iga päev nägemine täidab mu südame rahuloluga. Pealegi töötab mu abikaasa siin teisel tootmisliinil.
Saabume mõlemad vara ja lahkume hilja ning teenime koos ilusat igakuist sissetulekut. Raske tööalatitasub end ära," lausus ta kõrvast kõrvani irvitades, naeratus, mis tuli otse südamepõhjast. "Selline elu tundub kindel ja lootust täis." Patsutasin talle käele ja kõndisin edasi, kui ta järgmise ülesandega jätkamiseks pead langetas.
Vaatasin ringi. Iga töötaja askeldas pingelises, kuid korrapärases rütmis. Eemal vilkusid konteinerveoki tagurdustuled, kui see töötaja juhendamisel aeglaselt asendit reguleeris. Partii kaupa keraamikatooteid saadetakse tehasest välja, saadetakse välismaale ja jõuavad lugematutesse kodudesse üle kogu maailma. Just nendest lugematutest peredest sünnivad meie tööliste muigud ja õnnetunne.
